Eduard Bornhöhe samanimelisel jutustusel põhinev mängufilm „Kuulsuse narrid“ viib vaataja aega, kus eestlaste rahvuslik iseteadvus oli alles tärkamas. Komöödia peategelasteks on mehed, kelle rinnus pakitseb soov oma rahvale midagi igavikulist kinkida – olgu selleks siis õhus lendav imemasin või maakeeli kirja pandud väärtkirjandus.
Kolkakülast saabub tillukesse provintsilinna Saalomon Vesipruul, kes, pärast mitmeid põrumisi erinevates ametites, otsustab läbi lüüa vabakutselise kirjanikuna. Ta rendib endale väikese toakese pesunaisest üksikema Agnese tagasihoidlikus elamises. Paraku pole Vesipruuli üllad kavatsused määratud teostuma, sest oma kutsumusse sisse elades tuleb tal tutvust teha oma naabri – looduseuurija ja leiutaja Jaan Tatikaga. Saatuse tahtel ja paljude iseäralike juhtumiste tõttu ei sünni siit suurt ja südamlikku sõprust, vaid risti vastupidi – otsatu vastastikune vihkamine. Olukorda ei tee sugugi lihtsamaks seegi, et Saalomon korteriperenaises oma muusat näeb. Tatikal on Agnesega sootuks omad plaanid ja nende nimel on ta valmis tulest ja veest läbi minema. Sortsu õli valab tulle ka liiakasuvõtjast Värdi, kel samuti kahtlaselt tihti Agnese juurde asja. Ka Agnesel on omad soovid ja unistused – leida armastus, kes suudaks olla isaks tema väänkaelast pojale.
„Kuulsuse narrid“ on film kõrgetest püüdlustest rasketel aegadel. Lugu sellest, kuidas utoopiliste ideaalide teostumine võib takerduda kõige maisematesse asjadesse ja mis seal salata – ka ande ja vaimse ettevalmistuse puudumisse .
