Kirjutusmasinad on alles hiljuti ajalukku läinud, veel 30 aastat tagasi olid need igas kontoris ja toimetuses täiesti tavalised tööriistad. Enamasti töötasid nende taga noored neiud, kes olid saanud gümnaasiumis masinakirjutaja või sekretäri eriala. Korraldati ka kursuseid. Sõna tippmamsel on saksa keelest võetud laensõna ja oli enne Teist ilmasõda siin kaunikesti levinud sekretäri või masinakirjutaja tähenduses.
Näitusel on väljas poolsada masinat Valdo Prausti kogust. On võimalik ka proovida, kuidas kirjutusmasinal tippimine õnnestub.
Ljudmilla Saupõld (sünd. Tsimbrot) on kasvanud ja elanud Kehras. Ta on lõpetanud Kehra Keskkoolis 8 klassi ja Tallinna Kergetööstustehnikumi. Töötas Kehra õmblusateljees ja aastatel 1980–1991 rahvatööndusettevõtte Kodu Kehra jaoskonnas. Pärast seda kuni pensionile jäämiseni oli raudteel kaugesõidurongide vagunisaatja ja rongiülem.
Ljudmilla abiellus 1966. aastal Kehra poisi Viktor Saupõlluga. Neil on lapsed Urmas ja Nelli (Restov), 7 lapselast ja 2 lapselapselast.
Ljudmilla hobiks on olnud käsitöö, aga ka küpsetamine. Omaette kunstiteosed on tema tehtud tordid. Ta on kudunud, heegeldanud, tikkinud, õmmelnud nii oma perele riided selga kui nukkudele riideid ja lastele mänguasju. Tema õmmeldud on naisansambel Kodu esinemiskostüümid. Imepäraselt kaunid on tema ristpistes tikitud pildid, mida on näinud kogu Eesti rahvas Kanal 2 saates „100 erilist eestlast“.
Muuseumiööl on muuseumid kaua lahti, nii ka Kehra muuseum. Avatud on muuseum hommikust saati, saab tulla vaatama püsinäitusi ja näitust “Tippmamslite arsenal”.
Kell 18 Kehra Kunstidekooli kontsert
Kell 20 kõneleb kirjanik Tõnu Õnnepalu, millest unistas Tammsaare, kui sada aastat tagasi Kehra lähedal Kaunissaares oma esimest romaani kirjutas. Tänavu möödub sada aastat “Kõrboja peremehe” esmatrüki ilmumisest. Tõnu Õnnepalu kirjutas mahuka järelsõna viimasele, 2018 ilmunud väljaandele.
Konverentsiga tähistame 100 aasta möödumist Kehra vabatahtliku tuletõrjeühingu asutamisest. Kõne all on vabatahtliku tuletõrje ajalugu Eestis laiemalt, Kehra tuletõrjeseltsi ja Kehra tehase vabatahtliku tuletõrjekomando panus meie turvalisusesse. Aegviidu Vabatahtliku Päästeseltsi näitel tutvume vabatahtlike tegevusega tänapäeval.
Pärast lõunat on muuseumi ees päästetehnika näitus
Kell 14 esitleme Aivar Kari raamatut “Tuletõrjest eliitkomandoks”
100- aastane segakoor Raudam tähistab oma juubelit kontserdisarjaga Eestimaa raudteejaamades. Segakoor on kunagi asutatud raudteelaste koorina, millest ka koori nimi.
Kontserdil teeb kaasa Kehra ansambel Kodu Liivi Siili juhatusel.
Kehra muuseumi filmiklubi 6. film on pühendatud liiklusele.
F. Gertteni 2015. aastal valminud dokumentaalfilm räägib loo Sao Paolo ja Los Angelese rattaaktivistidest, kes võitlevad rattateede ehitamise eest. Võrdluseks näidatakse Kopenhaageni linnamudelit, kus ratturid moodustavad 40% igapäevastest liiklejatest. Film uurib rattaaktivistide heitlusi autokesksetes ühiskondades ja revolutsioonilisi muutusi, mis võivad aset leida juhul, kui linnad liiguksid järjest rohkem eemale autokesksetest mudelitest. Eksperdi abiga arutletakse rattateede vajalikkuse üle, jalgratta kui transpordivahendi võimalikkusest meie kliimas. Kevad on käes ja üha rohkem jalgrattaid liikluses. Kas jalgrattateede puudumine on probleemiks ka maapiirkonnas?
Filmile järgneb vestlus arhitekt Tõnis Saviga.
Eesti Tuletõrjemuuseumi näitus „Pritsunaised“ mõtestab naiste olulist rolli Eesti tuletõrjes ja päästes läbi aegade.
Eesti tuletõrje algusaegadel olid just naised need, kes kogusid tuletõrje tehnika ja toimimise tarvis kapitali. Aja möödudes hakkasid naised ka päästetöödel osalema – algselt pigem toetavates rollides, hiljem ka aktiivselt kustutus- ja päästetöödes kaasa lüües.
Näitusel on kaardistatud naiste ametikohtade muutused 20. sajandil, mis annab vaatajale üldisema konteksti erinevatest ajajärkudest ning ametitest. Eksponeeritud on ajaloolised fotod naiste tegevustest tuletõrjes, vormid ja tööriided erinevatest ajastustest ning video-teos komandodes toimuvast igapäevaelust.
Näituse eesmärgiks on pöörata tähelepanu naistele, kes läbi ajaloo on tegelenud alaga, mida on eelkõige seostatud meeste ning maskuliinsusega.
Näituse koostajad
Kuraatorid: Triin Kerge, Janet Laidla, Ivo Paulus
Meeskond: Kairi Priimets, Sander Muhu, Andres Muts
Kujundus: Malle Jürgenson ja Krista Lepland (Laika, Belka & Strelka)
Mõned asjad maailmas on nii uskumatud, et lihtsam on neid mitte uskuda! Kui vanasti võis osta külmkapi, kohvimasina või televiisori kogu eluks, siis tänapäeval tehtud asjad ongi mõeldud kestma vaid lühikest aega. Selle sümboliks, ent mitte ainsaks, on vanamoodne lambipirn, mille õrn hõõgniit kuumusega puruneb. Selgub, et tegu on tootjate vandenõuga tarbijate vastu? Kõik selleks, et maailm rohkem tarbiks!
Filmi pikkus 74 min
Filmile järgneb arutelu Kehrast pärit tooteinsener Tanel Veskega.
Fotokunstnik Elina Kostabi (Elina Kasonen) on sündinud ja kasvanud Kehras. ta lõpetas 1986. aastal Kehra keskkooli ning selle järel Tartu ülikooli keemikuna. Ta on teinud elus mitmeid kannapöördeid, mis lõpuks viisid juba lapsena tekkinud pildistamise armastuseni. Elina on fotokunsti õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Priisis. Ta on esinenud näitustega nii Eestis kui välismaal. Näitus “Ekki hugsa” jutustab ühe ilusa ja keerulise perekonnaloo eksootilise looduse taustal.
Vaikse ookeani saareriik Kiribati on üks maailma raskemini ligipääsetavaid paiku. Elanikke on riigis vaid 100 000 ning nende igapäev kulgeb rahulikus tempos. Näiliselt idüllilist saareelu ähvardab siiski üks kaasaja suuremaid ohtusid. Nimelt on Kiribati üks esimesi riike, mis seisab silmitsi kliimamuutuste kõige hävitavama mõjuga: merevee taseme tõusu tõttu kaob saar maailmakaardilt juba lähemate aastakümnete jooksul. Film jälgib Kiribati endise presidendi Anote Tongi pingutusi oma riigi elanike turvalisuse ning väärikuse eest seismisel. Tema ja teised saareelanikud seisavad silmitsi küsimustega, kas jääda oma saarele, kuni see enam võimalik ei ole, või asuda aegsasti uut ja turvalist elupaika otsima. Mis saab aga 4000-aastase kultuuriajalooga rahvast, kel pole enam kodumaad? Anote püüdlused rahvusvahelisi kliimaleppeid mõjutada põimuvad filmis kokku kuue lapse ema Tiemeri saatusega, kes otsustab saarelt lahkuda ning oma perele mujal turvalist elupaika otsida.
Filmile järgneb arutelu koos Tallinna Reaalkooli ja endise Kehra kooli geograafiaõpetaja Piret Karuga.
