Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Selles musta laega ajas võitleb õigluse eest Juhan Liiv, kannatav luuletaja ja sihikindel detektiiv. Ta suudab näha sügavale inimese hinge ja lahendab sünged mõrvalood 19. sajandi lõpu Eestis.

Tartu 1894, vaimuhaigla. Tulevane Eesti suur poeet Juhan Liiv põeb skisofreeniat ja jälitusmaaniat. Tema isamaa, millest ta laulda tahab, kannatab tagurliku Vene impeeriumi haardes. Toimub venestamine, millega on lämmatanud eestlaste vabaduspüüded. Liiv põgeneb ja läheb vanematekoju Alatskivile, et tervist kosutada, kuid satub hoopis kummalise mõrvaloo keskele. On tapetud talumees Madjus, kes nähtavasti on leidnud suure varanduse, mis nüüd on kadunud. Liiv ei lepi sellega, et mõrva eest võetakse kinni süütu mees ja ta otsustab uurimisse sekkuda. Ja maksab selle eest peaaegu oma eluga.

„Vari“ toob esmakordselt Eestis kinolinale Juhan Liivi tegelaskuju ja näitab teda ootamatu vaatenurga alt. Tegelaste seas on veel Alatskivi kontstaabel, ringirändavad tsirkusemaadlejad, mõisa opman, Liivi noorpõlvekallim, kooliõpetaja ja kõrtsimees, hulluarstid ja kirjastajad ja üks päris ehtne Kurat.

Filmi režissöör on Jaak Kilmi („Tagurpidi torn“, „Disko ja tuumasõda“, „Sangarid“). Stsenaariumi autor on Indrek Hargla (Apteeker Melchiori triloogia).

Voose Rahvamajas neljapäeval, 10.10.24 kell 10 ja kell 19 uus Eesti mängufilm “Emalõvi”, pilet 6/5 eurot.
Helena (Katariina Unt) on jõuline ja tõhus naine, kogenud kiirbiarst, kellele elu praktiliste pisiasjadega toimetulek raskusi ei valmista. Oma töö tõttu on Helena hästi kursis ka sellega, mis toimub suletud uste taga ja ööpimeduse varjus. Aga see, et ta on emana oma tütre Stefi (Teele Piibemann) juba ammu emotsionaalselt hüljanud, jääb märkamatuks.
Sel sügisel teeb nutikas aga üksildane 15-aastane Stefi teoks iga ema õudusunenäo. Tüdruk ajab juuksed maha, ei käi enam koolis, ei tule ööseks koju ning tagatipuks satub uue sõbranna Marianni õhutusel vägivaldsesse noortejõuku, kust ei puudu ei narkootikumid, julm manipulatsioon ega küberkius. Helena veedab päevad hirmu tundes ja ööd Stefit oodates ja otsides. Üheksa-aastane Sander leinab taga oma kõige kallimat mängukaaslast, oma „vanamoodi“ õde ja kannatab vanemate tähelepanupuuduse all. Abikaasa Kaarel jääb kahe tule vahele – ta püüab naiivse jonnakusega kinni hoida usalduse riismetest, samas peab ta alla neelama järjest kibedamat pettumust.
Kui Stefi satub karmi üledoosiga haiglasse, valmib Helenal meeleheitlik, isegi hullumeelne plaan. Ta kavatseb tütre kõigi eest salaja röövida ja vangistada perekonna vanasse suvilasse. Käia Stefit iga päev vaatamas, teha talle sooja toitu ja loota, et šokivangistus toimib.
Aga kõik ei lähe sugugi plaanipäraselt. Sündmuste ootamatu käik vangistab Helena kuhugi reaalsuse ja lootuste vahealasse ning sunnib naist peeglisse vaatama ja oma emaarmastust lõplikult ümbermõtestama.
Kestvus 104 min

28. märtsil kell 10 ja kell 19 Voose Rahvamajas uus mängufilm MO MAMMA:

Ema (Karin) ja tütar (Mari) seisavad silmitsi Mamma kaotusega. Karinile on Mamma ema, aga Marile vanaema. Mõlemad elavad Mamma lahkumisvalu väga erinevalt teineteise peal välja, ent tingimusteta armastuses on kõik lubatud. Ema ja tütre läheduse ja teineteise mõistmise otsingute taustal on arhiivikaadrid Mammast, mis näitavad tema rahumeelset elutervet argielu. Mo Mamma on naiselikust absurdist pakatav eluliselt nukker hommaaž Mammale.

„Mo Mamma“ paitab lahkumisvalu, mis jääb maha neisse, kel tuleb olla saatja.

Režissöör Eeva Mägi seisundifilm laotab suvesoojale õhtukastele eleegia, mis hakkab hargnema ema ja tütre leinana mööda erinevaid radu. Sihiks soov põgeneda tunnete eest, mida on rohkem, kui hing jaksab tunda. Teineteisest ummisjalu võimalikult kaugele sööstes ja siis jälle kogemata kohmakalt ristudes. Teadlikult üksteisest üle trampides. Et lahti kistud haavade hapras läheduses seda tingimusteta armastust üles leida. Need on rajad, mis väänlevad ümber Mamma kodu, kes on haiglas ja ei tule enam tagasi. Tütre poolt ostetud võimsat maamaja ümbritsevad küll maalilised vaated, kuid Mamma sellesse uhkesse luksusesse ei kuulu. Tema lugu ja kodu on olnud teistsugused. Ajad olid teised.

VHS-kaadritesse jäädvustatud lõiked Mammast elavad aga edasi selles filmis, mille vaikiv jõud avaneb intiimsuses. Film, mis laseb vaataja niivõrd lähedale, et naha all tunned ära iseenda ja teised sind ümbritsevad põlvkonnakaaslased. Fragmentidena kõlavad laused vanavanemate saatusest. Mundris meestest. Sellest vaeseomaks vaevatud vaesusest.

„Mo Mammas“ ilmutavad koos Mammaga südamepõue maetud ajaloopildid end mälestustena. Need on pildid üle põlvede kanduvast summutatud valust, leppimisest ja õnnest helisevatest hetkedest ühe vanaema, ema ja tütre elu edasi kandvas kolmainsuses.

MS-12