Eesti Tuletõrjemuuseumi näitus „Pritsunaised“ mõtestab naiste olulist rolli Eesti tuletõrjes ja päästes läbi aegade.
Eesti tuletõrje algusaegadel olid just naised need, kes kogusid tuletõrje tehnika ja toimimise tarvis kapitali. Aja möödudes hakkasid naised ka päästetöödel osalema – algselt pigem toetavates rollides, hiljem ka aktiivselt kustutus- ja päästetöödes kaasa lüües.
Näitusel on kaardistatud naiste ametikohtade muutused 20. sajandil, mis annab vaatajale üldisema konteksti erinevatest ajajärkudest ning ametitest. Eksponeeritud on ajaloolised fotod naiste tegevustest tuletõrjes, vormid ja tööriided erinevatest ajastustest ning video-teos komandodes toimuvast igapäevaelust.
Näituse eesmärgiks on pöörata tähelepanu naistele, kes läbi ajaloo on tegelenud alaga, mida on eelkõige seostatud meeste ning maskuliinsusega.
Näituse koostajad
Kuraatorid: Triin Kerge, Janet Laidla, Ivo Paulus
Meeskond: Kairi Priimets, Sander Muhu, Andres Muts
Kujundus: Malle Jürgenson ja Krista Lepland (Laika, Belka & Strelka)
Mõned asjad maailmas on nii uskumatud, et lihtsam on neid mitte uskuda! Kui vanasti võis osta külmkapi, kohvimasina või televiisori kogu eluks, siis tänapäeval tehtud asjad ongi mõeldud kestma vaid lühikest aega. Selle sümboliks, ent mitte ainsaks, on vanamoodne lambipirn, mille õrn hõõgniit kuumusega puruneb. Selgub, et tegu on tootjate vandenõuga tarbijate vastu? Kõik selleks, et maailm rohkem tarbiks!
Filmile vanusepiirangut ei ole.
Mõned asjad maailmas on nii uskumatud, et lihtsam on neid mitte uskuda! Kui vanasti võis osta külmkapi, kohvimasina või televiisori kogu eluks, siis tänapäeval tehtud asjad ongi mõeldud kestma vaid lühikest aega. Selle sümboliks, ent mitte ainsaks, on vanamoodne lambipirn, mille õrn hõõgniit kuumusega puruneb. Selgub, et tegu on tootjate vandenõuga tarbijate vastu? Kõik selleks, et maailm rohkem tarbiks!
Filmi pikkus 74 min
Filmile järgneb arutelu Kehrast pärit tooteinsener Tanel Veskega.
Fotokunstnik Elina Kostabi (Elina Kasonen) on sündinud ja kasvanud Kehras. ta lõpetas 1986. aastal Kehra keskkooli ning selle järel Tartu ülikooli keemikuna. Ta on teinud elus mitmeid kannapöördeid, mis lõpuks viisid juba lapsena tekkinud pildistamise armastuseni. Elina on fotokunsti õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Priisis. Ta on esinenud näitustega nii Eestis kui välismaal. Näitus “Ekki hugsa” jutustab ühe ilusa ja keerulise perekonnaloo eksootilise looduse taustal.
Film “Sulle särki õmblevad käed”
Bangladeshis on umbes 4000 tekstiilivabrikut ning 4 miljonit tekstiilivabriku töötajat, 80% neist on naised. Enamik vabrikuid paikneb pealinnas Dhakas. Paljude vabrikute lõpptoodang ehib rikaste riikide poelette. Neid riideid ostes ei mõtle me sellele, kes on need teinud, millises oludes töötatakse ning milline on sellise rõivatööstuse eetiline pool.
Austerlase T. Haunschmidi 2013.a. dokumentaalfilm tutvustab noore tekstiilitöötaja Sabina töö- ja elukeskkonda ning näitab, kuidas Dhaka tekstiilitöötajad oma tööga seotud probleeme lahendavad ning milliseid meetodeid nad selleks kasutavad.
Eksperdid on Fashion Revolution Eesti tiimijuht Anet Adamson ja Türil tegutseva kodumaise lasterõivatootmise Pilveke (
pilvekest.com) turundusjuht Ele Metsalu
Vaikse ookeani saareriik Kiribati on üks maailma raskemini ligipääsetavaid paiku. Elanikke on riigis vaid 100 000 ning nende igapäev kulgeb rahulikus tempos. Näiliselt idüllilist saareelu ähvardab siiski üks kaasaja suuremaid ohtusid. Nimelt on Kiribati üks esimesi riike, mis seisab silmitsi kliimamuutuste kõige hävitavama mõjuga: merevee taseme tõusu tõttu kaob saar maailmakaardilt juba lähemate aastakümnete jooksul. Film jälgib Kiribati endise presidendi Anote Tongi pingutusi oma riigi elanike turvalisuse ning väärikuse eest seismisel. Tema ja teised saareelanikud seisavad silmitsi küsimustega, kas jääda oma saarele, kuni see enam võimalik ei ole, või asuda aegsasti uut ja turvalist elupaika otsima. Mis saab aga 4000-aastase kultuuriajalooga rahvast, kel pole enam kodumaad? Anote püüdlused rahvusvahelisi kliimaleppeid mõjutada põimuvad filmis kokku kuue lapse ema Tiemeri saatusega, kes otsustab saarelt lahkuda ning oma perele mujal turvalist elupaika otsida.
Filmile järgneb arutelu koos Tallinna Reaalkooli ja endise Kehra kooli geograafiaõpetaja Piret Karuga.
Aruküla meesansambli Lüü-Türr kontserdiga tähistame Kehra muuseumis Vabadussõja murdelahingute 103. aastapäeva.
Ansambel Lüü-Türr annab kontserte juba kümmekond aastat, kuid Kehras pole nad seni veel esinenud. Ansamblile on südamelähedane vana regilaul. Lauldakse põhiliselt regilaule Põhja-Eestist, Lääne-Eestist ja Lõuna-Eestist, aga ka uuemaid rahvalaule ja lorilaule üle kogu Eesti. Ansambel on esinenud pea kõigil kodumaistel folkloorifestivalidel, aga ka näiteks ERM-i avamisel.
2021. aastal nomineeriti nende album “Tule minu ilda istumaie” Etnokulbi auhinnale.
“Sädemete jõgi” – Gruusia pole mitte ainult veini ja kõrgete mägede maa, vaid selle pinnal voolab 25 000 jõge. Vulisev vesi on rikkus, mis on teinud riigist paljude investorite sihtkoha. Kuigi juba praegu tuleb 80 protsenti Gruusia elektrist hüdrojaamadest, siis lähitulevikus on kavas rajada rohkem kui 100 uut jaama.
On vähe teada fakt, et viiele hüdrojaama arendusele on oma toeka õla alla pannud ei keegi muu kui Eesti üks rikkaim ärimees Oleg Ossinovski. Sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate investeeringute vastu võitleb aususe ja läbipaistvuse eest seisev filmi peategelane, majandusharidusega keskkonnaaktivist Dato Tšipašvili. Ta külastab filmis Gruusia energiamajanduse võtmeobjekte ja -isikuid eesmärgiga uurida hüdroelektrijaamade ehitamise ja kasutamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Vaatluse all on riigi suurimad – Aragvi ja Enguri hüdroelektrijaamad ning Dariali hüdroelektrijaama ehitus. Tšipašvili intervjueeritavate seas on endine jalgpallur, Gruusia energeetikaminister Kakha Kaladze, elektrijaamade juhtivtöötajad, rahvusvahelised investorid (sh Eesti ärimees Horret Verrev) ja kohalikud elanikud. Põhiliste probleemidena käsitletakse kalade läbipääsu puudumist tammidel, varinguohtude tekitamist ja korruptsiooni.
Filmile järgneb arutelu koos AS Elering strateegiajuhi Karl Kivinurmega, kes elab Anija vallas Ülejõe külas.
NB! SÜNDMUS EDASI LÜKATUD! UUS KUUPÄEV 10. NOVEMBER KELL 18.30!
“Lauake, kata end” (inglise keeles „Just Eat It. A Food Waste Story”) on 2014. aasta Kanada dokumentaalfilm, lugu meie igapäevasest toidutarbimisest. Filmi autorid Jen Rustemeyer ja Grant Baldwin sukelduvad toiduraiskamise probleemi ja jälgivad, mis juhtub toiduga teel talust pere külmkappi.
Jõudnud tõdemusele, et igal aastal läheb Põhja-Ameerikas miljardite dollarite väärtuses head toitu raisku, otsustavad nad pool aastat süüa ainult seda, mis on välja praagitud või ära visatud. Nende avastused on jahmatavad.
Filmile järgneb arutelu toiduraiskamise teemal, mida juhib Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo professor Ulrike Plath.
Kehra kooli vilistlane ja kirjastuse Karrup juht Eve Kork tutvustab uut raamatut “Preili Berta Itaalia-reis” (2021)
Eve ema, Kehra kooli legendaarne matemaatikaõpetaja Leida Kork leidis oma sugulase Berta Tederi 1935. aasta Euroopa reisi päeviku. Selle päeviku alusel on koostatud mitmekülgselt illustreeritud raamat, mis varustatud lisade ja kommentaaridega.
Eve Kork tutvustab raamatu saamislugu ja näitab sinna juurde rikkalikku pildiprogrammi.
Kohapeal on raamat müügis soodushinnaga 17 eurot
